Populārākie raksti

Dzīvais ūdens

Anotācija: "Dzīvais ūdens" ir traģiska poēma 2 cēlienos. Tajā ir 4 ...

O Маргаритe

Мара Залите, «Маргарита» Kамерное представление в двух частях по мотивам «Фауста» ...

"Lāčplēsis"

Anotācija: "Lāčplēsis" ir librets rokoperai pēc A. Pumpura eposa motīviem, sarakstīts ...

"Pilna Māras istabiņa". Piln

Anotācija: "Pilna Māras istabiņa" ir dramatiska poēma 2 cēlienos, sarakstīta 1981. ...

Tiesa

Anotācija: "Tiesa" ir dramatiska poēma 2 cēlienos, sarakstīta 1985. gadā. Lugā ir ...

Eluvesi

(Dzīvais ūdens)

2. vaatus
3. pilt

Needsamad ja Laine.

Laine. Ah noorem Preester juba peab jutlust?
Kuid vana südant hoiab kahe käega kinni,
et see tal suust ei hüppaks.
Poiss, kas sina ikka siin veel? Pärast kõike seda?

Õpilane. Kus siis mujal? Tingimata siin.

Laine. Sa viimaks võtsid aru pähe! Mu kallis poiss,
sa kõigest aru said? Jääd siia!
Ja homme läheb kõik kui ette nähtud.
On rahval pidu. Enneolematu.
Kui tore, et sa mõistad…
See udu… Kõik rahva heaks.
Arm tugevam kui tõde.
Mul kulus elu, kuniks aru sain.
Sul ainult mõni tund…

Õpilane. Ei, vabandage! Mul homme pühadel
o n hoopis teine nõu!
Ma teatan,
et rahvast tulevikus
ei veeta enam ninapidi.

Laine. Ja mis siis Preestrist saab? Kas seda mõtled?

Ildze. Ta iial sellega ei nõustu.

Laine. Mis saab siis?
Kui su peas küpseb kuri mõte,
siis tea, et meie Ildzega…
Me teda kaitseme.
Kas tahad olla nende killas,
kes õnne nimel muret külvavad?
Kes vabaduse nimel ehitavad vanglaid?
Kes inimsuse nimel üksteist tapavad?
Ja tõe nimel kuulutavad jälle valet?

Ildze. Ema, mis sa räägid!

Laine. Kui sa kohe minema ei lähe,
siis ma ei näe mingit pääsu…

Õpilane. Näe, juba võrsub vale vili, juba küpseb.
Näib Ildzele – mind Preester
tahab tappa.
Näib teile- mina tapan Preestri.
Mina? Oma Õpetaja?
Veel koledamat kahtlust
ei või olla.
Ei räägi tunnetest, kuid teadke:
On ammust ajast niisugune seadus,
et preester verd ei tohi valada.
Või peab siis ise pärast surema.
Kui mesilane. Torge maksab elu.

Laine. Mis Preestrist saab?
Siis ta ju hukkub. Oh, Ildze, isal on nii raske…

Ildze. Sarmiselgi pole kergem.

Laine. Nüüd hävib kõik,
mis ehitatud kogu elu… Poisi pärast.

Ildze. Noor Preester on ta.

Laine. Õpilane alles.
Kuid isal valus on.

Ildze. Kas Sarmisel ei ole valus?
Tule, Sarmis, lähme ära.
Sa pimedast ei keeldunud,
nüüd võta nägija.

Õpilane. Ma ei mõista.

Ta hakkab aimama midagi vältimatut, mis nüüd kohe ilmsiks tuleb.

Ildze. Jaa, jaa. Me Preester on mu isa.
Ja meie emaga
nüüd siia tulime, et teda aidata.
Sa tead – tihke udu,
mis katab maad, on raske rahval kanda.
Me seda udu tahtsimegi homme
inimeste hingest hajutada.
Me teeme väikse etenduse —
Eluvesi ravib pimedat.
Mul selles oli ette nähtud peaosa.
Me peame hoidma vaimustuse leeki,
nüüd lisaksime veidi tuld.

Õpilane. Üks väike etendus…
Ja sinul peaosa…
Su kaunid silmad
niisiis näevad…
Ja sina kogu aeg…

Ildze. Ma tahtsin sulle ammu öelda…
Kui mõistsin, kes sa mulle oled…
Kui minus tunne tärkas…
Ma tahtsin öelda…

Õpilane. Sa niisiis valetasid mulle…
Sa teadsid kõik… Ja kõik,
mis meie vahel oli…
Ah väike etendus… Sa teadsid,
võib-olla naersid.
Sa valetasid mulle, Ildze…

Ildze. Oh anna andeks,
kõik teisiti on läinud…

Õpilane. Ja Õpetaja pidas võitlust, ha-ha-haa,
kas tappa õpilast.
See võitlus endaga tal oli raske, tean.
Noh, tapab muidugi, kuis siis.
Mis on kõik keelud, mis on seadus.
Me inimesed, mitte mesilased.
Võib-olla juba haaras relva,
et tõrjuda mu pealetungi.
Jaa, võib-olla juba ootab,
et Õpilane kargaks talle kõrri.
Kui metskult kuldi vastu, kes vihast haiseb,
kas nii me peame kokku saama, Õpetaja?
Vaat sellel hetkel näitab vale oma nägu.
Ma näen vanu koltund näojooni.

Laine. Sa pead minema või vaiki.
Vaid üht sult nõutakse.
Kuid Preestrilt oodatakse palju rohkem.
Oo armas poiss, ma palun sind
kui ema, naine, palun sind nüüd – mine!
Nüüd mine, kulla poiss. Sind õnnistan.
Su tõde – see ei vääri ohvrit.
Oo maailm, kus käib aina võitlus,
kus tõde võitleb tõe vastu!
Ma ihkan hingetõmmet.
Ma ihkan armastust.
On kahe kihva vahel mahe soe keel.
Näib abitu kui äsja sündind laps.
Kuid räägib keel ja mitte kihvad.

Õpilane. Kuid hammasteta suu vaid lällab.
Nii minagi. Mul pole kihvu, nagu näha, pole kihvu.
Miks valisid just minu, Tõde.

Laine. Nüüd mine, poiss, ma õnnistan sind.
Sinu tõde – see ei vääri ohvrit.

Õpilane. Ma lähen. Jah, ma lähen. Lahkun.
Ma oma Preestri vabastan
sest koletusest, mis tal plaanis.
Kas peab ta minu pärast kuriteo varjus
kõik ülejäänud päevad veetma?
Kas minu pärast peab ta kandma needust
ja käsi määrima mu verega?
Kas minu tõttu pead sa isa pärast kannatama?
Või sinu ema peab valama pisaraid?
On kõigil parem, kui ma lähen.

Laine. Jah, pojakene, jah, seda sa pead.
Nüüd mine, mine, õnnistan sind.

Ildze. Ma lähen Sarmisega kaasa!

Õpilane. Ma sind ei võta. Ma ei usu sind.
Ma näen vanu koltund näojooni.
Vale maski.
Surma nägu.
Kui linnu karje, hale, pikk –

Il-dze—

Õpilane tormab kaldast üles ja viskub kuristikku.

Post to Twitter Post to Delicious Post to Facebook Send Gmail Post to LinkedIn